22.-24. juunil 2018 toimus Tartus üliõpilaste laulu- ja tantsufestival Gaudeamus, kus osalesid üliõpilaskoorid, tantsijad ning pillimängijad Eestist, Lätist ja Leedust. Nende seas astus üles ka Tarbatu.

Tantsupeo proovid algasid Tamme staadionil juba 21. juunil, kestes 23. juunini. Trotsides proovipäevadel nii lõõskavat päikest kui näpistavat tuult ja vihma, harjutati ja tantsiti rõõmuga. Kuna mõttetöö ja pidev joondumise jälgimine tantsuplatsil panid kõhu korisema, joosti pärast trenne otsejoones sööma. Ootamine pikas järjekorras tasus end kahtlemata ära, sest tantsijaid kostitati imemaitsva kõhutäiega! Mõned eriti entusliastlikud tarbatlased leidsid vahepeal staadioni teisest nurgast üles ka rannavõrkpalli väljaku, kus pea iga vabal hetkel palli käisid kõksimas.

Gaudeamuse festival sai aga võimsa avalöögi 22. juuni hilisõhtul Emajõe ääres, mille kaldad olid paksult pealtvaatajaid täis. Karl Orffi kuulsa “Carmina Burana” saatel toimus vägev tuleshow – mööda maad veeresid leekides rattad, jõel sõitis paadiga Albert Einstein, taevasse lennutati ohtralt erinevaid rakette. Sellist võimsat vaatemängu polnud Tartus ilmselt ammu nähtud!

Jaaniõhtul toimus lõpuks kauaoodatud öine tantsupidu “Jaaniöö müsteerium”, mille pealavastajaks oli Renee Nõmmik. Müstiline tantsupidu jutustas loo noorest mehest ja naisest, kes armusid, kuid kellel ei lastud koos olla. Nende armastus tõi kaasa mitmeid seiklusrikkaid sündmusi, millest sündis jaanipäeva lõkke traditsioon. Tantsupeol astusid esmalt üles leedukad, siis lätlased ja lõpuks eestlased. Staadioni keskel kõrgus hiigelsuur lava, millel tantsiti ja tehti vaimustavat tuleshowd. Õhtupimeduses pakkusid valgusemäng ja kolme riigi väga erinevad tantsud võimsa tavapärasest jaaniõhtust erineva elamuse nii publikule kui tantsijaile! Pärast ametlikku osa algas Tamme staadionil tantsijate jaoks aga afterparty, mis kestis varaste hommikutundideni ja kus muusikat mängisid DJ-d kolmest Balti riigist.

Järgmisel päeval, 24. juunil kaua magada ei lastud, sest tuli taas rahvariided selga tõmmata ja sammud rongkäigu poole seada. Rongkäik ülikooli peahoone juurest lauluväljakuni kulges paduvihmast hoolimata ikka laulu ja tantsu saatel. Kiitust tuleb avaldada pealtvaatajatele, kes ei lasknud end halvast suveilmast häirida, vaid tulid soojalt riietatuna, vihmavari käes, kaasa elama. Pole halba ilma, vaid on vale riietus, kas pole?

Rongkäigule järgnes Gaudeamuse laulupidu “Jaanipäeva laulud”. Tarbatul oli oma roll neljas lühifilmis, mis valmisid spetsiaalselt festivali jaoks Indrek Hargla ja Ain Mäeotsa koostöös ja mida näidati laulupeol vaheklippidena. Filmid jutustasid suvistest pööripäevadest, armastusest, vabadusest ja jaanitulede sügavamast tähendusest läbi erinevate ajastute. Nende filmimine toimus juba juuni alguses ja andis võimaluse töötada koos päris näitlejatega. Hoolimata paljudest närivatest kihulastest võtteplatsil, oli kahtlemata tegu väga õpetliku ja huvitava kogemusega – sai laulda, vikatiga heina niita, puid tassida, tantsida keskaegsel jaanitulel, võidelda nagu muinasaja kangelased ja palju muud vahvat! Tarbatu lõi kaasa ka viiendas ehk viimases ajahetkes, mis toimus lauluväljakul reaalajas. Puuistikutest südame moodustamisega sai panna Gaudeamusele ilusa punkti.