10. juuni hommikul seadsid 34 Tarbatu tantsijat sammud Vanemuise parkla poole, et üheskoos sõita Riia lennujaama ning sealt lennata Türki. Nimelt toimus Amasyas osana suurematest pidustustest Atatürki auks ka seitsmendat korda rahvusvaheline rahvatantsufestival. Pärast väiksemates gruppides seiklemist kas siis Saksamaa või Türgi lennujaamades kohtusime kõik taas Ankaras ning sõitsime bussiga Amasyasse. Ööbisime sealses ülikooli ühiselamus. Lisaks meile osalesid festivalil (ja ööbisid ka meiega) tantsijad Kõrgõzstanist ehk Kirgiisi Vabariigist, Taist, Põhja Küprose Türgi Vabariigist, Gruusiast ning kohalik rühm Amasyast.

Iga päev oli meil võimalus tutvuda kohalikke vaatamisväärsustega, seigelda linnas, entusiastlikumad vallutasid pärastlõunail ja/või varahommikuil kohalikke mäetippe ning õhtud kulmineerusid esinemistega, millele järgnes sotsialiseerumine ühiselamus. Esimesel kahel päeval oli meil ka rongkäigud – esimene väiksem, tagasihoidlikum nn eelrongkäik, mis meile tulede ja lärmi tõttu meenutas pigem meeleavaldust (mis tol hetkel oli Türgis väga kuum teema) ning teine suur rongkäik, kus osalesid lisaks tantsijatele ka näiteks kohalikud teetöölised ja spordiklubid.

Pisut üllatav oli asjaolu, et väiksemagi vihma pärast jäeti mõni õhtune esinemine kas üldse ära või pooleli – kui meie tõmbame tehnikale prügikotid peale ning peame tantsupidu kasvõi paduvihmas, siis seal seda põhimõtet ei järgita ning jäetakse üritus katki. Õnneks jäi meil selle tõttu ära vaid üks esinemine. Üht meie õhtust etteastet tuli vaatama ka kohalik kuberner, kelle pilgu all astusime üles ka viimase päeva väljasõidul mägede keskel asuvas Boraboy provintsis järve ääres. Meeldejäävaimaks oli aga päev, kui meid viidi esmalt kirsiaeda (meie mõistes mureliaeda) mureleid sööma ning seejärel basseini äärde päevitama ning vees suplema.

Meeldejääva nädala lõpus asusime pärast kuberneri vastuvõttu ning õhtust finaalshowd jälle tagasiteele ning 18.juuli varahommikuks olid ka viimased reisijad taas kodus.

Annaliisa Jäme