|
Lihaselõdvestus 2011
Laupäeva hommikul kiirustasin bussile, et jõuda kokkulepitud ajaks kesklinna. Buss oli üllatavalt väikese rahvamassiga ning äratundmisrõõm oli suur, kui nägin bussi sisenemas suure kotiga neidu, hularõngas näpus. Ei olnud ma ainus, kes suundus Vanemuise alumisse parklasse, et alustada pikka teekonda traditsioonilisele Lihaselõdvestusele, mis seekord toimus Pärnus.
Naabrid pikaks bussisõiduks leitud ja esimene elevus üle elatud, vajusid mõned väsinumad ära, et päeval ikka virk ja kraps olla. Kuid pikk ei olnud nende uni, sest äkitselt kostus kuskilt eriti reibas hääl : “Äratus! Aeg on unerohtu võtta!“. Hiljem selgus, et tegemist oli Väikese Jaanusega, kes oli päris keerulise viktoriini mitte päris ise välja mõelnud. Küsimusi leidus igale vanusele, näiteks taheti teada, mis annab Vana Tallinnale tema sametise maitse või mis on Pipi Pikksukka täispikk nimi ( Vikipedia andmeil on see Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk ).
Kui me lõpuks Pärnu jõudsime, ei olnud meid Tartus teele saatnud päikesest enam jälgegi. Siiski olid tublid lund ja külma trotsivad rahvatantsijad kogunenud õuele, et ametlikult alustada üritusega, milleks enamik tantsijaid olid ikka päris pikalt reisinud. Väike soojendus klounide juhtimisel ära tehtud, jagati meid värviliste paberite alusel gruppidesse, et linna vallutama minna, või noh, orienteeruma. Sai lumememmmesid ehitada ja samas punktis ka vabaõhulava trepiastemid lugeda, Lydia Koidula kuju juures hüplevat polkat, galoppi ja voorvalssi vihtuda ning Valgre kuju juures tema unustamatuid laulusõnu meelde tuletada. Üks punkt asus isegi täiesti mere ääres, et ikka mandrirahvas ka seda au ja uhkust näeks. Vaade merele ei andnud päris suvepealinna mõtet edasi, kui see-eest oleks saanud seal teha väga hea fotoshootingu teemal „polaarekspeditsioon“. Ja sõõrikuid söödi ka, kahjuks küll ainult üks võistkonnaliige ja aja peale, kuid teisedki said hiljem juubelile kohaselt pidusööki nautida.
Kui väljas said punktid läbitud, kõhud sööklas meeldivalt täis söödud, tantsupopurriiga maha saadud ja hirmkõrged inimpüramiidid ehitatud, oli käes juba õhtu ja üha rohkem oli näha tsirkuseteemalisi tegelasi ringi kepsutamas. Klounid, võimlejad ja baleriinid olid eriti massiliselt esindatud. Ühed karvajalgsemad ja –kulmsemad kui teised. Iga ansambel esitas teemaõhtule kohase kava ning tsirkust sai tõesti. Kui Kuljuse noormehed prügikottidesse ja toidukilesse pakituna lavale roomasid, oli juba tunda, et igavust nende kavade puhul tunda ei saa. Viimasena vallutas lava meie oma Tarbatu. Ootasime kava jaoks ühte eriti tähtsat komponenti. Ja kui aeg oli küps, said kõik aru, et ootamine tasus igati ära. See oli Maarja, kes tuli, mängis tulega ja rabas meid kõiki. Ja lausa kaks korda, sest aplaus ei tahtnud kuidagi vaibuda. Mitte kuidagi ei saa muidugi ka unustada teisi kavas osalejaid, kes oma eriti efektsete tõstete ja kaasahaarva liikumisega tegid sellest kavast selle, mida lõpptulemusena näha sai. Mainiti, et kui teised mängisid tsirkust, siis Tarbatu tegigi seda. Ja hästi tegi, sest Lihaselõdvestuse rändkarikale saab jälle "Tarbatu" graveerida ning meie ansamblisse lisandus ajutiselt Ulla, kes paraku ei ole võimeline treeningutel osalema (kuid hea tahtmise juures saab ka riidenuku tantsima).
Öösel jõudsime tagasi Tartu ning bussijuht oli nii vastutulelik, et sõitis Tartu nii kenasti läbi, et tantsijatel oleks võimalikult lihtne koduukseni jõuda. Päris tore laupäev oli.
Noored ja lühikesed Piia ja Maris
|
